Lühiülevaade parasitoloogiaalasest tegevusest Eesti Maaülikoolis ja selle eellastes

Autor: Toivo Järvis

EMÜ loomade invasioonihaiguste professor

Õppetöö

Õpetamise põhjalikkus ja tase ülikoolis on väga oluline vastava eriala edasiarengus. Aastakümneid (1933 – 1985, v.a. 1941 – 1943) õpetas loomaarstiks õppivatele üliõpilastele parasitoloogiat professor Vassil Ridala. Teine väljapaistev õppejõud oli professor Jüri Parre, kes luges parasitoloogia ja invasioonihaiguste ainekursust ning juhendas praktikume aastatel 1961 – 1994. Alates 1982. aastast õpetab üliõpilasi professor Toivo Järvis. Laboritöid on varasematel aastatel juhendanud ka I.Miller ja E.Mägi.

Ainekursuse mahtu on kuueteistkümne aasta jooksul drastiliselt vähendatud. Endise põhjalikkusega ei ole võimalik käsitleda seda laia teemaderingi, mida ainekursuse (üldparasitoloogia, algloomtõved, usstõved, lesttõved, putuktõved) õpetamine eeldab. Seetõttu on oluliselt suurenenud üliõpilaste iseseisva töö osakaal.

Parasitoloogia õppejõud on aastate jooksul välja andnud palju eestikeelset õppekirjandust. Professor J. Parre kirjutatud kõrgelthinnatud raamatud on „Veterinaarparasitoloogia“ (1985), „Sigade parasitoosid“ (1990), „Veiste parasitoosid“ (1992) jt. Professor T.Järvise seni ilmunud peamised õppe-käsiraamatud on „Karusloomade invasioonihaigused“ (1994), „Parasiitide süstemaatika ja parasitooside nomenklatuur“ (1997), „Koerte parasitoosid“ (1998), „Parasitaarhaiguste laboratoorne diagnoosimine. Loomade parasitofaunad“ (2002), „Parasitaarsed zoonoosid“ (2004), „Toidutekkelised parasitaar- ja viirushaigused“ (2005, kaasautor M.Lillenberg). Uus kaasaegne 6-köiteline veterinaarparasitoloogia õpik ilmus 2011. aastal, see nimetati parimaks eestikeelseks kõrgkooliõpikuks.

Õppetööd aitab oluliselt tõhustada aastakümnete jooksul kogutud parasiitide ja tabandunud elundite püsipreparaatide kogu, asukohaga muuseumis ja õppeklassis.

Sektsioonis tegeletakse parasitoloogiaalase doktoriõppega. Täiendõpet on pakutud lihainspektoritele (trihhinelloos) ja jahimeestele (ulukite parasiidid). Sektsioon osutab ka teenuseid parasiitide määramisel ja parasitooside diagnoosimisel.

Pilt: Parasitoloogiaalane nõupidamine Vilniuses 1957.a. (esireas vasakult K. I. Skrjabin, tagareas vasakult J. Kaarde)

 

Teadustöö

Esimene magistriväitekiri veterinaarhelmintoloogia alal Venemaal kaitsti Tartu Veterinaarkoolis 1871. aastal (K.K.Blumberg vatsakaani morfoloogiast). Maailmakuulsuse saavutas 1929.a. Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonna õppejõud M.Hobmaier, selgitanud välja sea kopsuussi arenemistsükli. Tartu Veterinaarinstituudi 1905. aastal lõpetanud K.I.Skrjabinist kujunes hiljem maailmamainega helmintoloog ja nõukogude helmintoloogia rajaja. Tema initsiatiivil algas 1950-ndatel aastatel eriti helmintoloogia hoogne areng ka Eestis.

Parasitoloogia õppejõududest on professor V.Ridala uurinud sigade balantidioosi ja kalkunite histomonoosi, ta on olnud juhendajaks paljudele parasitoloogiaalaseid kandidaadiväitekirju kaitsnutele (O.Plaan, L.Veldemann, K.Lesinš, V.Vilson, L.Parre, J.Kasesalu).

Professor J.Parre teadustegevus on hõlmanud koerte ehhinokokoosi tõrjet (juhendaja K.LSkrjabin), sigade seedekulgla helmintoose, veiste vatsakaantõbe, eriti aga kanade eimerioosi vastase immuunsuse ja tõrje probleeme ning mikroobivabade lindude kasvatamist. Ta on ka juhendanud kolm kandidaaditööd (H.-E.Simovart, T.Schattschneider, T.Järvis) ja ühe magistritöö (I.Miller).

Professor T.Järvise teadustöö põhisuunaks on olnud metskitsede, metssigade, põtrade ja hirvede helmintoosid ning nende tõrje, intensiivselt on tegeldud ka loomade trihhinelloosi uuringutega. T.Järvise juhendamisel on kaitsnud filosoofiadoktori väitekirja H.Talvik (1998), magistriväitekirja L.Laaneoja (2003), teadusdoktori väitekirja l.Miller (2003) Ja filosoofiadoktori väitekirja B.Lassen (2009). 

 

Parasitoloogiaalased kandidaadiväitekirjad

1. O.Plaan. Tibude koktsidioosi tõrje (Tartu, 1951).
2. K.Lesinš. Põllumajandusloomade helmintofauna Ja tähtsamate helmintooside sesoonse dünaamika uurimine Kagu-Eestis (Tartu, 1955).
3. L.Veldemann. Kodupartide helmintofauna ja peamised helmintoosid Eesti NSV-s (Tartu, 1958).
4. J.Parre. Koerte ehhinokokoosi teraapia Ja selle seos irumese Ja loomade ehhinokokoosi devastatsiooniga (Moskva, 1958).
5. V.Vilson. Strongüloidoosi ja sigade seedetrakti teiste parasitaarhaiguste levik Eesti NSV -s ning dehelmintiseerimismeetodite täiustamine (Tartu, 1968).
6. J.Praks. Veiste babesioosi etioloogia, leviku ja tõrje küsimusi Eesti NSV -s (Tartu, 1969).
7. J.Kasesalu. Ihtüoparasitaarne olukord ja kalade haigused Eesti NSV tiigimajandeis (Tartu, 1971).
8. H.-E.Simovart. Tibude hematoloogilised näitajad Eimeria tenella (Railliet et Lucet, 1891) Fantham, 1909, invasiooni puhul (Tartu, 1974).
9. T.Schattschneider. Tibude lümfoidelundite histoloogilise ehituse ja tsütoarhitektoonika vanuselised muutused normis ja Eimeria tenella nakkuse korral (Tartu, 1980).
10. T.Järvis. Metskitsede helmindid ja helmitooside tõrje abinõud Eesti NSV-s (Moskva, 1981).

Magistriväitekirjad

1. I.Miller. Veiste sarkotsüstoos Eestis (Tartu, 1992).
2. L.Laaneoja. Parasiitide diagnoosimisest ja tõrjest Tartu piirkonna koertel ja kassidel (Tartu, 2003).

Filosoofiadoktori väitekirjad

1. H.Talvik. Oesophagostomum spp. populatsioonide liigiline koosseis Ja prepatentperioodid Eestis ning Taanis (Tartu, 1998).
2. B.Lassen. Veiste koktsidiooside diagnoosimine, epidemioloogia ja tõrje Eestis (Tartu, 2009).

Teadusdoktori väitekirjad

1. J.Parre. Veterinaarparasitoloogia õpik ja seda täiendavad trükised (Tartu, 1992).
2. T.Järvis. Uluksõraliste helmindid Eestis ja helmintooside tõrje (Tartu, 1993).
3. E.Mägi. Mõnede parasitooside tõrje bioloogilised alused (Tartu, 1997).
4. I.Miller. Trihhinelloos Eestis: epidemioloogia, diagnoosimine ja tõrje (Tartu, 2003).

Pilt: Teadusdoktorid parasitoloogia erialal (A. Kaarma, J. Parre, T. Järvis, E. Mägi, I. Miller)

 

Viimasel kümnendil on teadusuuringute põhisuundadeks olnud keeritsustõbi, sigade ja lammaste invasioonihaigused ning etnoveterinaarmeditsiinilised uuringud. Käesoleval ajal on uuringute põhieesmärgiks parasiitide, sh koktsiidide tõrje optimeerimine produktiivloomadel, lähtuvalt säästva arengu ja mahepõllunduse põhimõtetest. Rahvusvaheline teaduskoostöö on olnud pikaajaline ja viljakas eriti Taani Kuningliku Veterinaaria ja Põllumajanduse Ülikooliga ning Rahvusvahelise Trihhinella Uurimiskeskusega. Uuemate heade koostööpartneritena on lisandunud Leipzigi Ülikool ning Taani Toidu ja Veterinaariainstituut. Aastate jooksul on osaletud kümnete s teadusprojektides, sh ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsiooni rahvusvahelises uuringus. Uurimistulemusi on avaldatud paljudes ajakirjaartiklites, mis on kajastatud ISI Web of Science andmebaasis jt ajakirjades ning kogumikes. Osaletud on paljudel r/v konverentsidel ja kongressidel, näiteks viimati XI Parasitoloogia Kongressil (Glasgow, 2006) ja Euroopa Parasitoloogia Multikollokviumil (Cluj-Napoca, 2012). Teadusuuringud toimuvad ka doktoriõppe raames. Sagedane on loomaarstide ja -kasvatajate nõustamine.

Ehhinokokk-paelussid Eestis

Erinevalt nook- ja nudipaelussist, keda inimesed reeglina mäletavad kooliõpikutest ja oskavad ette kujutada, on Ehhinokokk-paelussid palju väiksemad.  Kui nook- ja nudipaelussi „keha“ võib kasvada meetri pikkuseks või rohkemgi veel ning koosneb sadadest lülidest, siis ehhinokokk-paelussid  on kõigest 1-7 mm pikkused ning nende keha moodustavad vaid 3-5 lüli. Lisaks väikesele kasvule ja lülide arvule  eristab ehhinokokke „tavalistest paelussidest“ veel tsüstide  võime vaheperemehes kasvada ja paljuneda, ning see on ka põhjus miks nad inimesele ohtlikud on.

Paelussid on parasiidid, kuid enne päris ussiks (täiskasvanuks) saamist peab parasiit läbima muna ja tsüsti staadiumid. Kui ussid elavad oma peremehe sooles, siis siseorganites paiknevaid tsüste, mis näevad välja nagu vedelikuga täidetud nahksed  kotikesed, ei oska esialgu kuidagi paelussidega seostada. Ussid ja tsüstid ei esine siiski koos ühel ja samal loomal. Seega levivad paelussid kasutades kiskja – saaklooma suhteid ning parasiidi elus on kaks peremeest: ussid, parasiidi mune tootvad vormid on lõpp-peremehes ja tsüstid, mis sisaldavad väikeseid paelussialgeid, vaheperemehes.

Ehhinokokk-paelusside lõpp-peremeheks on kiskjalised, enamasti koerlased, Eestis on nendeks rebane, kunt, kährikkoer ja (kodu)koer. Kiskjad nakatuvad, kui toituvad tsüstidega nakatunud saakobjektidest. Lihatoiduliste loomade peensooles areneb tsüstist  paeluss, kes oma eluea jooksul, so 3-6 kuu jooksul toodab järglasi - muneb. Kuigi paelusside munad tekivad lülide sees, satub suur hulk neist lülist välja enne kui lüli peremehe roojaga väliskeskkonda liigub. Seega pole nakkusohtlik ainult ussilüli vaid kogu väljutatav roe. Ussi lülid lagunevad väliskeskkonnas kiiresti ja väljaheite lagunedes satuvad munad pinnasele ja taimedele. Munad on väga paksu kestaga ning seetõttu püsivad nad looduses nakkusvõimelistena pikka aega. Algsest kohast maapinnal võivad munad levida püherdavate loomade, kuid ka tuule ja vee abil.

Ehhinokokk-paelusside vaheperemeesteks on taim-ja segatoidulised loomad, kuid nakatuda võib ka inimene. Vaheperemehed nakatuvad, kui neelavad ennast lakkudes või koos toidu ja veega parasiidi mune. Vaheperemehe seedeensüümid lagundavad paelussi munakesta ning vaheperemehe sooles koorub vastne, kes puurib end veresoontesse ning liigub vereringet kasutades siseorganitesse, enamasti kopsu või maksa. Siseorganites areneb vastsest tsüst, mis võib kasvada nii suureks, et see ohustab peremehe ellujäämist.

Eesti metsloomadel on leitud kaks ehhinokokk-paelussi liiki: põistang-paeluss (Ehcinococcus canadensis (varem E. granulosus)) ja alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis). Kuigi üldine elutsükkel on neil sarnane, on erinevused peamistes peremeesliikides ning tsüstide kasvamises. Tsüstid kasvavad, kuna nende sees tekib pidevalt juurde väikeseid noori paelusse. Et need, embrüonaalsed paelussid on väga väikesed, palja silmaga nähtamatud ning neil on olemas ainult ussi peaosa (keha kasvatavad nad endale alles lõpp-peremehe sooles), nimetataksegi neid päisteks. Järgnevalt veidi täpsemalt Eestis olevatest ehhinokokk-paelussi liikidest ning nende tsüstide ohtlikkusest.

Alveokokk-paeluss 

(E. multilocularis). 

Ussi kogupikkus 1 mm

Alveokokk-paelussi peamiseks lõpp-peremeheks on rebased, kuid nakatuda võivad ka kährikkoerad, koerad ning isegi kassid. Ussid on oma lõpp-peremeestes väga väikesed, 1-4 mm pikad ning nende eluiga (munade tootmise iga) sooles on keskmiselt 3,5 kuud. Paelussi vaheperemeesteks on aga hiired. Alveokokk-paelussi üksiktsüst vaheperemehes ei ole suurem kui 3 cm, enamasti on mõõtmed veelgi väiksemad. Kuid tsüstid paljunevad kiiresti, justkui pungudes pidevalt väljapoole, ning esialgse tsüsti kõrvale tekivad kiiresti väikesed tütarpõied. Seega näeb alveokoki tsüstikogumik välja nagu väikestest pallikestest koosnev kobar. Tsüsti kasvamine kahjustab organi kudet ja funktsiooni nii et nakkus lõpeb peremehe surmaga. Selline väljaspoole paljunemine on iseloomulik just alveokokk-paelussile. Sisuliselt võib iga rakk, mis tsüsti küljest eraldub, anda alguse uuele tsüstile ning rakud, mis satuvad vereringesse kantakse kehas laiali uutesse organitesse, kus nad paljunemist jätkavad. Seega paljuneb alveokokk kui halvaloomuline kasvaja.

Põistang-paeluss  (E. canadensis) Eestist ( fotol
suurem) võrrelduna alveokokk-pealussiga

Põistang-paelussi lõpp-peremeheks on Eestis hundid, tõenäoliselt ka koerad, ning ussid ise on mõnevõrra suuremad kui alveokokk-paelussid: 2-7 mm ning nende elukestus on 5-6 kuud. Vaheperemeheks on Eestis seniteadaolevalt vaid põdrad ja metskitsed. Põistang-paelussi tsüstid kasvavad oma peremehes pidevalt suuremaks nii et  tsüsti sisse tekib järjest juurde väikeseid päiseid. Aastate jooksul võib sõrmeküünesuurune tsüst saada väikese palli mõõtmed ning kui on veel kasvamisruumi, areneda veelgi suuremaks häirides nii peremehe organite tööd ja tappes lõpuks peremehe. Erinevalt alveokokist, tsüstist väljaspoole tütarpõisi ei teki, kuid need võivad tekkida olemasoleva tsüsti sisse.

Arvatakse, et parasiidi paljunemine tsüsti-eas kompenseerib väikeseid mõõtmeid ja sigivust ussi-eas: nakkusest nõrgestatud vaheperemees süüakse tõenäolisemalt ära ning parasiit viib oma elutsükli tõenäolisemalt lõpuni. Samuti on alveokokk-paelussi looduslikeks vaheperemeesteks hiired, kelle eluiga on võrdlemisi lühike ning tsüstide kiire paljunemine tagab näriliste kiire ärasöömise kiskjate poolt. Võrdluseks: nii nook- kui ka nudipaeluss, kelle tsüstid vaheperemehes ei kasva,  toodavad oma ussi-ea jooksul rohkem mune kui ehhinokokk-paelussid ning arvatavasti on munade hulk „pikkade paelusside“ puhul parasiidi edasikandumiseks piisav.

Nakatumisest süstide kasvamiseni nii suureks, et nad oma inimesest peremehele probleeme tekitama hakkavad  võtab aega 10-15 aastat. See on piisavalt pikk aeg, nii et nakkuskohta ja -allikat pole reeglina võimalik enam kindlaks määrata. Samas on piisavalt aega ka alveokoki levimiseks kehas. Ravaimata jätmisel lõpeb ehhinokokinakkus vaheperemehe surmaga. Euroopas läbi viidud uuringud on näidanud, et enamik nakatunuid on olnud koeraomanikud ning nad on elanud või veetnud palju aega maapiirkondades. Samas on oluline märkida, et inimese nakatumine pole sage ka neis Euroopa piirkondades, kus ehhinokokke esineb palju. Sellegipoolest tasub potentsiaalse nakkusohuga arvestada ning täita lihtsaid ettevaatusabinõusid – nt. pesta käsi enne söömist ja manustada lemmikloomale regulaarselt ussirohtu.

Väga ohtlik on tsüstide katktitegemine nt. meditsiiniliste protseduuride käigus või purunemine vigastuse, nt kukkumise või löögi tagajärjel kuna siis pääsevad tsüstis olevad päised kõhuõõnde ning neist hakkavad teistes organites kasvama uued tsüstid. Tsüste eemaldatakse kirurgiliselt ning on selge, et põistang-paelussi (ühe või mitme pallikujulise tsüsti) eemaldamine on meditsiiniliselt lihtsam protseduur kui alveokoki „kobara“. Seejuures tuleb olla väga hoolikas, et tsüstid ei puruneks ning organitesse ei jääks tsüsti rakke. Viimast on väga raske tagada ning seetõttu on mujal alveokoki raviks kombineeritud kirurgilist sekkumist ning kemoteraapiat. Kui nakkuse edasikandumise oht organismis on suur või organi funktsioon oluliselt häiritud, on abi vaid uue elundi siirdamisest.

Autor Epp Moks